Hommikused päikesekiired

Kirjutasin viimati blogi väga-väga ammu.. Ei ole olnud viitsimist ega ka erilist tahtmist midagi jagada.

Praegu tundub, et kõik on üsnagi hästi. Hakkan ka oma "sotsiaalset tuju" vist tagasi saama, tähendab, et ma viitsin inimestega suhelda. Kahju on sellest, et vahel pärast pikemat perioodi "asotsiaalset tuju" avastan ma, et inimesi, kes minuga suhtlevad, on päris väheks jäänud. Samas, see ehk eristabki tuttavaid ja niisama toredaid inimesi headest sõpradest..

Kool loomulikult sakib, seda pole vist enam mõtet mainidagi. Lohutus on mingis mõttes see, et kaua enam jäänud ei ole. Samas see natuke hirmutab mind, sest kuigi ma tahan minna ülikooli, ei taha ma väga isekatel (ja natuke ka vähem isekatel) põhjustel Tallinnast ära minna. Asjad muutuvad ning mulle ei meeldi, kui muutuvad need asjad, mis praegu väga hästi on.

Ma tunnen, et kevad hiilib lähemale, kuigi välja vaadates seda veel öelda ei saaks. Ma tunnen, nagu ma ise ärkaksin taliuinakust ja tärkaksin elule. Talv oleks nagu pikk ja igav unenägu, kus kõik on nii ähmane ja segane, arusaamatu ja üsnagi mõttetu. Kevadega muutub kõik selgeks, eredaks ja ilusaks. Kõik hakkab muutuma ja igav argielu muutub huvitavaks.. Ja järsku on elus nii palju enamat kui kool, kodused ülesanded, Facebook ja kodus logeletud päevad. Ei jõua ära oodata!

Loodan, et te ei ole kaotanud lootust minu blogi suhtes. Olge tublid ja tundke elust rõõmu!