Jou

Hakkasin praegu mõtlema inimestest, kes on väga kinni teiste arvamuses. Ma olen pannud tähele mõne lähedase ja mõne vähem lähedase inimese juures, kui väga nad kardavad vahel, et kellelegi jääb neist halb mulje, et keegi peab neid imelikuks, nõrgaks, igavaks jne. See muidugi ei tähenda, et ma ise üldse teiste arvamusest ei sõltuks (enamikku meist huvitab teiste arvamus), aga seda teatud kohtade pealt ja mingi piirini ning see ei mõjuta mu elu kuigi suurel määral. Igal juhul, ma avastasin, et mul on nendest inimestest lihtsalt niii kahju, sest tegelikult nad ei saa elu nautida ja nad ei saa kunagi teada, mida elul neile pakkuda on, sest nad hoiavad mingit osa endast tagasi kogu aeg.. Ja seda ainult selle pärast, et teised võivad sellele viltu vaadata. Kammoon, kas sa tõesti soovid hoida kõiki oma tundeid ja mõtteid, oma kurbust ja rõõme enda sees ja eelistad välja näha täiesti tuima ja tundetu inimesena, selleks, et keegi ei hakkaks arvama, et sa oled nõrk või hädine või mõttetu või et sa ei ole lihtsalt piisavalt mees (poiste puhul).. või kui sa tõesti soovid jätta tegemata midagi või suhtlemata mõne meeldiva inimesega selle pärast, et mida mõni inimene selle peale ütleb.. Siis mul on siiralt kahju, sest tõsiselt, see ei ole seda väärt. Ma ei suudaks ennast tunda vaba inimesena, kui ma nii palju sõltuks teiste arvamusest.. Ja kusjuures, tavaliselt ei ole asi üldsuse arvamuses, vaid mõne kindla inimese arvamuses, kellelt on juba ette oodata halvakspanu. Näiteks kui sa tead, et su sõber naeraks ja vaataks sind imelikult, kui sa hakkaksid talle kurtma oma muresid ja asju, mis on südamel ning tema on harjunud sinuga koos ainult lolli nalja viskama ja õlut jooma. Või sa tead, et su sõbrannad oleksid väga hämmingus ja arvaksid, et sa oled ka "üheks neist imelikest" muutunud, kui sa neile üks hetk teataks, et sa lähed kirikusse.. Ma saan sellest kõigest tegelikult väga hästi aru ja ma tean, et on väga raske lihtsalt silmad-kõrvad kinni katta selle koha pealt ja edasi minna.. aga see on seda väärt, täiega on!

Kõige kurvem on muidugi see, kui mõni inimene ise ei saa aru, kui kammitsetud ta on ja kui väga see teda mõjutab..

Muidu, kui nüüd minu argipäevase elu juurde tulla, siis mul läheb hästi. Koolis on päris head hinded :) aga muidugi ma hilinen palju... Tunnen perest puudust, lähen võib-olla järgmine nädalvahetus Soome külla neile. Siiski on mul ümber palju väga kalleid inimesi ja sõpru! Ja üldse, kõik on hästi, vist.. =)

Palju õnnistusi!

PS. Ma tahaks tervitada Õde, Janetit, Johannat, Iirist ja Maid (sest te olete ägedad :D)!